Neljapäev, 5. mai 2016

Kui turvaline on elu Jaapanis

Lugesime enne minekut üht Jaapani turismiameti lehekülge, kus öeldi, et turistil pole Jaapanis karta muud, kui seda, et ta kaotab vaatamisväärsuste ilust jahmatades ja Jaapani ande nautides ise pea ja unustab kuhu ta oma rahakoti pani :) Ja nii see oligi. Kandsime rahakotte, telefone ja dokumente välistaskutes ja need jäid alles. Esimesel päeval jätsime oma reisikohvrid pooleks päevaks Anna ukse taha ja läksime ise linna peale. Ja nendega ei juhtunud midagi. Anna kaotas ühel päeval toavõtme ära ja leidis selle alles kaks päeva hiljem. Kogu selle aja oli ta toauks lukust lahti, kusjuures maja välisuks oli pärani. Ja tuppa ei sisenenud keegi. Kui tore, kui Eestis ka jälle nii oleks! Sellal, kui juleti maja ukse ette luud jätta märgiks, et pererahvas kodunt ära, ju oli nii!


Kyoto botaanikaaias

Kamo-gawa jõe kaldal asuv botaanikaaed pretendeerib keisripalee kõrval Kyoto kõige kenama pargiala tiitlile. Siin on esindatud mitte ainult Kyoto ümbruse, vaid kõigi Jaapani piirkondade taimed, seega leiab siit küllaga eksoote, palme ja siin on väga elujõulised kirsikasvandused, mis alustavad õitsemist teistest varem ja mõned sordid lõpetavad ka hiljem. Loe inglise keeles siit.

Botaanikaaias toimuvad ka imekaunid tseremooniad.




Meie jaoks olid kõige huvitavamad piirkonnad "Jaapani aed", "Jaapani põlistaimestik" ja bonsaide näitus.


Lopsakad palmid:




Meil toataimed, Jaapanis õuetaimed:


Jaapani fatsia





Bonsainäitus:
Õitsema valmistuvad ja õitsvad kirsid:


Õitsev magnoolia:
Jaapani aed liiva ja kividega:
Õitsvad lilled:









Anna maja

Anna elab Kyotos tavalises 2-korruselises üürimajas, kus on 12 12m2 tuba. 

Maja juurde orienteerumiseks tuleb esimesel korral kasutada kaarti, sest tänavatel pole nimesid ja majadel numbreid. Meie maja nimi on: ユートリーハイツ ja pikk aadress:
603-8341 Kyōto-fu, Kyōto-shi, Kita-ku, Komatsubara Kitamachi 41−5, korter nr 8

Tänavanurga peal on selline kaart: 
Õnneks pole meil vaja pikalt orienteeruda, juba olemegi kohal:

Kaks nii öösel kui päeval pärani välisust, üks viib esimesele ja teine trepi kaudu teisele korrusele. Kummalgi korrusel on pesumasin. Igas toas gaasiboilerid, gaasiga soe vesi ja õhksoojuspumbaga küte. Gaasipliit ja plastmassist moodulvannituba, mille saab poest osta ja kodus paika monteerida, nii et igasugune plaatimine ja kallimad tööd jäävad ära.

Maja katab krundist suurema osa, vaid kitsad rohelised alad jäävad magamistubade akende ette ja maja otsa. Nurga peal kasvab igerik palm ja plaaditud parkla-alal on jäetud ruum imekaunile õidepuhkevale hibiskusele.








Reede, 22. aprill 2016

Kuidas Jaapanisse saab ja kuidas meie läksime?

Kui reisieelarve on kahe peale vähemalt 8000-9000 eurot ja on soov, et kõige peale oleks mõeldud, sisukas programm kokku pandud, asjatundjatest reisijuhid kaasas ja kõik vajalik hinnas, minge Albion Reisidega. Nende kevadised Jaapani reisid "Koolivaheaeg Jaapanis", "Kirsiõites Jaapan", "Kuldne Japan" ja "Jaapan - kevadine õitsenguaeg" on küll juba läbi müüdud, kuid sügisestele reisidele on veel kohti. Vaata näiteks "Jaapani värvikirev sügis" 10.-18. oktoober, 7500 € kahele + kuluraha siit. (Sealt pärineb ka foto).

Natuke odavama võimaluse leidsin Germalo reisidest - "Sügisene ringreis ja Goya mägi", kahe peale 6000 eurot + kuluraha. 3.11-11.11. Vaata siit.

Kui reisieelarve on mõnevõrra väiksem, kuid siiski mitu tuhat eurot inimese kohta, saab lasta paketi kokku panna reisibürool. Tasuks küsida väheste ümberistumistega lendu, elamist jaapanipärastes võõrastemajades (ryokanites) ja ajakava, mis lubab ringi ka vaadata, mitte ühelt objektilt teisele kihutada.

Meie käsutuses nii suuri vahendeid ei olnud. Soovisime reisi nautida, kuid mitte selle nimel laenu võtta ega oma aastaeelarvet lõhki ajada. Seetõttu me ostsime sõidupiletid internetist, ööbisime Anna toas ja tegime endale hommikusöögi ise. Raha kulus väljas söömisele, templite ja vaatamisväärsuste piletitele ning ühistranspordile. Kasutasime aktiivselt nii linnaliinibusse, linnalähironge, marsruutttaksosid kui metrood. Õppisime nende kasutamise ja piletiostmise paari päevaga selgeks ja olime edaspidi juhendamisest sõltumatud. Arvan, et sellise vabaduseta ja ettevalmistuseta poleks me esmaspäevaõhtusele reikipraktikale üldse jõudnud. Sest tee leidmine oli keeruline ja Jaapanis grupireisiga olles oleks võinud ju esmaspäevaõhtu olla hoopis teisiti planeeritud, või me poleks pruukinud Kyotoski olla. Nautisime oma reisi täiega, kuigi selle eelarve ei olnud eriti suurem kui 2000 eurot kokku meie kahe peale :)

Lennupiletid leidsime internetiportaalist Skyscanner. Praegu saaks sealt broneerida oktoobrikuuks nädalase edas-tagasi reisi Tallinn-Osaka 520 euroga ühele. Vaata siit. Lendasime Finnairiga marsruudil Tallinn-Helsingi-Osaka. Osakast Kyotosse sõitsime Anna tellitud marsruuttaksoga ja nädal aega hiljem tagasi linnadevahelise rongiga.

Pildilolija ostab piletit linnadevahelisele kiirrongile.


Kõik muud piletid ostsime koha peal vastavalt vajadusele. Suuremates jaamades kõnnib õnneks ringi inglise keelt valdav abistaja. Templite sissepääsutähed saab osta otse leti taga istuvalt inimeselt. Kallites restoranides käib maksmine sarnaselt kui meil. Enamikes teistes söögikohtades, jaamades ja muudes kohtades on pileti- või tellimisautomaadid, pahatihti ainult jaapanikeelsed. Seal läheb vaja juhendamist, loodetavasti leiate kellegi, kes sama kannatlikult seletab kui Anna!



Pühapäev, 17. aprill 2016

Kuidas me kohalikul reiki praktikal käisime

Meie nimetame reikit õppinute kokkusaamisi, kus oma protsesse jagatakse, harjutustega energiat võimendatakse ja üksteisele reikit vahendatakse reiki praktikaks.  Inglise keeles nimetatakse neid reiki jagamisteks ("reiki share"). Olenemata nimetusest on need alati kasulikud ja reikit õppinutel on selline eelis, et nad võivad külastada avatud reiki praktikaid kõikjal maailmas. Isegi kui nad kohalikku keelt ei valda, valdavad nad ikkagi ühist reiki rituaalide ja puudutuste keelt.

Meie Jaapani reisi planeerides olin väga rõõmus, kui leidsin veebist lehe, mis kutsus kõiki huvilisi esmaspäevaõhtuti reiki praktikale, olenemata nende reikiastmest ja -liinist. Orienteerumine tundus küll natuke keeruline, sest Jaapanis ei ole nimelt tänavatel nimesid ega majadel numbreid ja teekirjeldused võivad olla lõikude pikkused. Meie oma kõlas: 

"Central Kyoto, near SHIJO/KARASUMA,
in the neighborhood of the head temple "BUKKO-JI "
   c/o "DAIZEN-IN" Buddhist Temple , 397-9, Shinkai-cho,
   Bukko-ji-sagaru, Takakura-dori, Shimogyo-ku, Kyoto
  京都市下京区高倉通仏光寺下ル新開町397-9
  「大善院」
● HOW to get there: ◆ 7- minute- walk from Subway "SHIJO" Station and/or
   Hankyu Kyoto Line "KARASUMA" Station.
◆ From JR "KYOTO" Station tranfer to the subway line.
   Take the subway bound for KOKUSAI - KAIKAN Station.
   Get off at "SHIJO" Station. 7- minute walk from there.
◆ From Keihan Line "SHIJO" Station, 13 minutes on foot."

Kusjuures 397-9 ei ole ei maja ega korteri number. Õnneks on mu elukaaslane üpris hea teeleidja ja kaardilugeja. Leidsime selle koha varakult üles ja jõudsime õigeaegselt kohale. See asub ühes väikeses budistlikus templis nimega "Daizen-In" (mille silti küll kusagil väljas ei ole). 

Tuleb minna pildi keskel näha olevast väravast sisse, jätta jalanõud õue riiulile, üleriided koridori stangele ja astuda sisse. Osavõtutasu on 500 jeeni (4 eurot). Kaasa tuleks võtta oma jook, imemaitsvaid suupisteid pakutakse kohapeal. Osalemiseks oleks vaja osata vähemalt algtasemel inglise suhtluskeelt, sest muidu läheks raskeks.

Erinevalt meie praktikatest, kus hilinemist taunitakse ja ka teistest tunduvalt varem lahkujatele vaadatakse viltu, võib seal sujuvalt igal ajal saabuda ja lahkuda. Kõik on sellega harjunud. Samas on mõttekas kohale minna veidi varem, sest kogunetakse ja vesteldakse juba enne algust.

Inimesed olid väga lahked, avatud, reikipraktikutele omaselt vaimselt arenenud ja fokusseeritud. Kahju, et ei olnud kohal selle keskuse vaimset juhti, väliselt Mikao Usuile sarnanevat Hyakuten Inamotot, kes viibis parasjagu Euroopas. Hyakuten kuulub reikiliini, mille kolmas liige ei olnud Hawayo Takata, vaid üks Chiyuro Hayashi teine naisõpilane, Yamaguchi  Chiyoko. Ja mille neljas liige on Hyakuten ise! Kõik kohalviibijad olid tema õpilased, vähemalt kaks neist, üks naisterahvas ja üks meesterahvas III astme praktikud. Naise nimi on kahjuks ununenud, mees oli Hashimoto Kanji ja nad mõlemad olid täitsa tasemel. Kõik teised, kes sellelt praktikalt läbi käisid, (ca 20 inimest) olid kohalikud, peale ühe praktiku, Olaf Böhmi, kes oli pärit Saksamaalt ja rääkis päris huvitavat juttu sellest, et Saksamaal on viimase aasta jooksul toimunud läbimurre spirituaalsete praktikate ja loodusravi tunnustamise osas - neid viljeleb üha rohkem inimesi ja neid aktsepteerib üha rohkem ka ametlik meditsiinisüsteem ja kindlustusfirmad. Hashimoto aga kõneles paeluvalt Kurama mäest. 
Kunagi sai sellel mäel reikiilmutuse Mikao Usui, kes hakkaski pärast seda reikit õpetama ja kasutama ja kelle õpilased on viinud selle kõikjale maailmas. Kurama mäel asub suur tempel ja seal praktiseeriti kunagi ka šugendot, ehk karme mägimunkade praktikaid - kuudepikkusi jookse ja nädalatepikkusi paaste spirituaalsete kogemuste saamiseks. Tänapäeval on aga Kurama mäest saanud uus spirituaalne keskus. Iga aasta 21. mail tähistatakse seal Maa Päeva, mägi kattub mediteerijatega ja rahu eest palvetajatega.


Täpselt kell 19 algas meditatsioon. Selleks pandi tatami matid põrandale ja padjakesed nende peale. Istusime jalgadele, padjakestele toetudes. Soojapuhur pandi kinni. Avati uksed budistliku templi kulla, karra, Buddha kujude, viirukipannide ja küünlajalgadega kaunistatud ruumi, kust tuli jahedust ja tuult. Põles viiruk. Juhendaja, III astme praktik lõi 2x meditatsioonikella. Pidime mediteerima 10 minutit täielikus vaikuses. Mina olen rohkem harjunud juhitud meditatsioonidega või vähemalt enda muusikal kanda laskmisega. Aeg-ajalt mediteerin ka vaikuses. Seal hakkas mul aga nii külm, et suutsin keskenduda ainult endale soojatunde tekitamisele. Või see oligi taotluslik, sest see tõi igatahes täielikult kohale. Enne kui jõudsin päris ära külmuda ja jalad ära surra, kõlasid õnneks kaks meditatsiooni lõppu kuulutavat kella.
Matid ja padjad võeti põrandalt ära. Soojapuhur pandi õnneks uuesti tööle.


Nüüd paluti meid ringi reiki ringiks, seisime mehed ja naised vaheldumisi. Tõstsime käed üles, et ühenduda Reiki Allikaga. Seejärel panime need rinna ette Gasshosse. Juhendaja palus kallutada käed vasakule. Seejärel käed lahutati, vasak läks alla ja parem peale reiki ringis. Paar minutit tunnetasid kõik energia voolamist. Juhendaja soovitas meil vabaneda negatiivsest energiast, milleks vastupäeva ring kasulik on. Seejärel tuli vahetus, parem alla ja vasak peale, energiasuund muutus. Juhendaja palus meil märgata energiasuuna muutumist ja tunnetada, kuidas päripäeva ring meid eneregiaga laeb. Paari minuti pärast võeti lihtsalt kätest kinni ja loeti juhendaja eesütlemisel kolm korda reiki põhitõdesid (Gokai). Päris vahva oli seda jaapani keeles teha.Õnneks olime jõudnud juba nädal aega jaapani keele kõlaga ja intuitsiooniga harjuda ja isegi hääldusharjutusi teinud. Arvan, et kolmandal korral tuli jaapanikeelne Gokai mul päris hästi välja.

Kyō dake wa
 (1)  Ikaru na
 (2)  Shimpai su na
 (3)  Kansha shi-te
 (4)  Gyō wo hageme
 (5)  Hito ni shinsetsu ni.
 

Istusime poolringis pinkidele. Algas lühendatud variandis Reiju, mida pakkusid Hashimoto ja see teine III astme praktik. Kui ma õigesti aru sain, ei rõhutatud eriti maandamist ega taevaga ühendamist, mis eeldavad õpetajalt suuri kummardusi-sirutusi ja mida nii kiires tempos teha ei saagi. Tegeleti peamiselt pealae, III silma ja kätega. Siiski võimendab ka lühendatud variandis Reiju energiat, mida läkski vaja kohe algaval reiki vannil.

                           See pilt ei ole tehtud Kyotos. Tänu foto eest ühele USA reikilehele siin.

Reiki vann on grupireiki ühele grupikaaslasele - saajale on asetatud 3-6 praktiku käed ja reiki jookseb korraga kõigilt, reiki vann on võimas vahend isegi rasketest haigustest tervendamiseks. Reiki vanniks lükati kõrgemad pingid kokku laudadeks ja madalamad toolideks. Laudu pehmendasid tatami matid ja lamajatele pandi peale pehmed tekid. Üks kokkukeeratud padi oli lamajale peapadjaks. Padjad kaeti paberkäterättidega ja kokkukeeratud paberkäterätt pandi ka saajale silmadele, et ta saaks paremini lõõgastuda. Esimesed sessioonid kestsid 20 minutit, tundus, et viimasteks oli vähem aega. Kohad laua ääres ei kujunenud suvaliselt, vaid need määras juhendaja. Kõige hoolikam oldi pea juures olija määramisega, pea juurde lubati vaid kogenumaid ja vaimselt arenenumaid praktikuid. Iga sessiooni keskel paluti saajal keerata seljalt kõhule, et ta igale poole reikit saaks. Kui iga laua neli esimest olid reikit saanud, tehti puhkepaus, pärast mida vann jätkus. Vann oli mõnus, nagu reiki vann ikka. Ma ei ole veel kunagi saanud reiki vanni korraga neljalt mehelt ja kahelt naiselt, tavaliselt on proportsioon vastupidine. Algul nautisin meesenergia küllust, siis aga lõdvestusin sügavalt ja tundsin end täielikus üksolemises reikienergia, kohavaimu ja isegi Jaapani vaimuga. Selleks tasus siia tulla!

Lõpus paluti kõiki selleks ajaks kohale jäänuid pildile, et jääks mälestus Eesti külaliste viibimisest reikipraktikal. Ja siis oligi aeg koju minna. Meile jäid sellest praktikast väga head mälestused. Aitäh Hashimoto, Olaf ja teised!
Esireas keskel mina elukaaslasega. Minu kõrval III astme praktik, praktika juhendaja. Elukaaslase kõrval Olaf. Tagareas paremalt esimene  III astme praktik Hashimoto. Tagumises reas olijate seljataga poolavatud lükanduks budistlikusse templisse.


Laupäev, 16. aprill 2016

Kas tõesti nägime ära kirsipuude õitsemise?

Valisime oma reisikuupäevad Anna koolivaheaja lõppu, kui ta ise oli juba oma vaheajareisilt tagasi, pingeline kooliaeg aga polnud veel alanud. Natuke hiljem sain teada, et Jaapanis on kirsipuude õitsemise kuupäevad väga  olulised - nende järgi panevad oma hooaja alguse paika restorani- ja hotellipidajad, peo- ja pulmakorraldajad jt. Seetõttu määravad riigi parimad dendroloogid need kindlaks kuupäeva täpsusega ja Kyoto kirsipuud pidid avama sel aastal õied 25. märtsil. Meie tagasisõidupiletid olid aga ostetud 22. märtsiks. Kahetsesin, et meil see ülaltoodud imeline pilt nägemata jääb, aga lohutasin end sellega, et ma ei plaaninud ju sakura*-reisi vaid reikireisi. Suur oli aga minu üllatus, kui juba poole reisi ajal siin ja seal täisõitsengus puid nägime. Hiljem selgus, et olenemata dendroloogide ja botaanikute professionaalsusest olid kirsid sel kevadel viis päeva varem õitsema läinud. Tänan! Tänu ka foto eest lehele.
Koolitüdrukud õidepuhkenud kirsside all keisripalee pargis 16.03

Hooaja esimene kirsiõite piknik keisripalee pargis 16.03


Juba täisõitsengus kirsipuu all botaanikaaias 20.03
Õitsvaid puid oli nii valgeid, roosasid kui roosakasvalgeid, nii liht- kui täidisõielisi. Arvatavasti olid mõned neist ploomid, kuid vähemalt botaanikaaias oli puudel sildid ka küljes ja seal eksimisvõimalust ei olnud. Mis meist erines oli mesilaste puudumine. Kuigi oli näha paari kirju liblikat, ei kohanud me Jaapanis mitte ühtegi kodu- ega metsmesilast, minu meelest on Eestis õitsvad puud sumisejatega kaetud, aga seal mitte. Anna rääkis, et kuigi kirsipuid on hulgaliselt ja kevadel kõik kohad kirsiõisi täis, ei näe suvel kunagi küpseid kirsse. Tõenäoliselt ongi osad sordid ainult ilupuud, teised õied aga võtavad öökülmad ja kevadised karmid tuuled :( Ilu on kevadel aga selle eest kuhjaga. Oli tunda, et meie nägime vaid algust, suurem osa õisi olid alles puhkemata ja sakura kõrgaeg alles ees.

* - Sakura on kirsipuude õitsemise hooaeg, mis jaapanlaste jaoks tähistab kevade algust. Igal aastal kogunevad miljonid jaapanlased roosakasvalgeid õisi imetlema ning kevadisi piknikuid pidama. On olemas spetsiaalsed sakura-toidud ja -traditsioonid. Kirsiõitega maitsestatakse ka teesid ja maiustusi.

Mis mind Jaapanis kõige rohkem üllatas?

Pärast reisi olen vastanud palju kordi sellele küsimusele.

Kui järele mõelda, siis olin valmis väga paljuks - et kõik on meist teistmoodi, kõrgtehnoloogilisem, jaapanipärasem. Ja oligi. Ent siiski oli asju, mida vähimalgi määral kujutleda ei osanud. Ütleksin esimese hooga: maskide kandmine, tehnoseadmete üleküllus ja looduskaugus. Nende kolme teguri tähtsus on minu jaoks 3-2-1, silma aga hakkasid nad järjekorras 1-2-3 ja nii neist kirjutangi.

Juba Helsingi lennujaama Aasia reiside ooteruumides torkasid silma maskistatud inimesed.
Väga ilusad, puhtad, meedikute abivahendina tunduvad maskid mittemeedikute nägude ees. Esimese hooga arvasin, et need inimesed kannatavad foobiate käes - igalt ühelt võib saada nakkuse. Väike kahtlus oli ka, et nad on ise haiged ja kardavad teisi nakatada. Ammendavama vastuse andis mu elukaaslase tütar Anna, kes kohe esimesel õhtul tuli koju koos oma sõbra, maskistatud, lõbusalt lobiseva, aasiapärase otsmiku ja mandlikujuliste silmadega noormehega. Anna ütles pärast sõbraga hüvasti jätmist: "Mu sõber lõikas endale hommikul habet ajades sisse. Tema pani maski ette, et  inimesi oma verise haavaga mitte kohutada. Enamik teisi maskikandjaid on õietolmuallergikud, mõned köhivad ja kardavad teisi nakatada. Aga on ka muid põhjuseid. Mõned häbelikud tunnevad end maski taga kaitstumana. Mõned daamid ei viitsi täis meiki teha, värvivad ainult silmad ära. Ja mõned inetud arvavad, et nad on maski taga ilusamad." Ma ei tea, kust Anna oli kogu oma info hankinud, kuid enam-vähem sama kirjutab inglisekeelne artikkel, kust on pärit minu kasutatud illustratsioon. Mulle endale tundus veel, et mitmed klienditeenindajad, ametnikud ja muidu inimestega töötajad tundsid end maskistatuna tähtsama ja suurema professionaalina. Võib-olla tundub maskiga koristaja endale pigem opereeriva kirurgina. Aga võin ka eksida (mitte et ma arvaks midagi halba koristajate kohta).


Tehnoseadmete üleküllus on tore, kui nad teevad su elu lihtsamaks ja kui oskad neid kasutada. Meile sobis väga, et esialgu käisime linnas koos Annaga ja õppisime temalt kõikjal järjekorranumbreid võtma, isegi teenindajatega söögikohas toitu automaadist tellima ja tegema läbi kümneid valikuprotsesse, kuni jõudsime soovitud kauba või teenuseni. Paari kolme päeva pärast saime sellega juba isegi hakkama, kui just tekst ainult jaapanikeelne polnud. Kuid üks osa tehnoseadmetest on need, mis on meil peidetud maa sisse või liiguvad üldse traaditult ja tänu sellele tunduvad meie tänavad looduslikumad ja avaramad. Need on kõikvõimalikud juhtmed ja kaablid - elektrijuhtmed, telefonitraaadid, optilised kaablid ja nende juurde käivad trafod ja regulaatorid.


Jaapanis on need väljas maavärinaohu tõttu - maa sees purunedes on neid raskem leida ja parandada kui õhus. Seetõttu on linnas kõndides hästi tehniline tunne, nagu jalutaks elektrialajaamas ja kuigi tänavad on laitmatult puhtad ja otsekui šampooniga pestud, tekib igatsus avaruse järele.

Ja kolmas, minu jaoks kõige suurem üllatus oli metsiku looduse puudumine, või õieti puudus meil ligipääs metsikule loodusele, kui seda ka oli. Kõikjal jalutasime mööda inimkäega rajatud teeradu, mägedes oleks teelt kõrvaleastumine isegi võinud lõppeda rusuvoolu põhjustamisega. Kõikjal inimesed, majad, liiklus. Linnade vahel rongiga sõites üks linna lõppes, teine algas, sekka riisi- ja redisepõlde, heal juhul mõni bambusesalu, kuid mitte põlislaant. Ühes targas raamatus, mille reisile kaasa võtsin, oli kirjas "Tänapäeva Jaapan on linnastunud ja ülerahvastatud." Ja nii oligi. Eestis on ikka väga hea elada!



Umbes selline mulje looduse osakaalust Kansai (Kyoto, Kobe, Nara ja Osaka) piirkonnas jäigi. Pildi allikas.